„Võtke ta kinni!“ müristas Goswin.
Sulased ajasid hobused rüsinal sepa peale. Aga kaks esimest hobust kukkusid kohe purustatud peadega maha ja matsid ratsalised eneste alla. Nähes, et sepp, kes kolmest küljest rägastiku läbi kaitstud oli, kõik hobused võis ära tappa, enne kui kellegi mõõk või oda temasse puutus, käskis Goswin sulaseid jala Villu kallale tungida. Goswin ise oli, nagu kõik teadsid, vahva mees, aga — olgu see nüüd uhkuse või mõne ebauskliku kartuse pärast — ta ei tahtnud ise sepa hirmsate hoopide ette astuda. Sulastel olid osalt mõõgad, osalt piigid käes, aga neist ei võinud enam kui kaks korraga Villu kallale tungida. Esimesed kaks hakkasid odadega seppa torkima, aga odad purunesid tükkideks ja sulased taganesid hirmuga; kaks järgmist, kes mõõkadega välja astusid, aelesid varsti veriselt sepa jalge ees maas. Teised ei tahtnud enam sepa ligi minna, vaid vibutasid suure julgusega, aga kaugelt sõjariistu. Nad oleksid hea meelega rägastiku põlema pistnud, kui mitte Goswin, kes Maie elu pärast kartis, neid ei oleks keelanud. Nähes, et sel viisil sepast jagu ei saa, andis Goswin salamahti käsu rägastiku tagumisest küljest teed läbi raiuda. Villu märkas järsku tõusva vihaga kurja nõu ja oleks hea meelega kavala rüütli enese kallale läinud, kui ta mitte ei oleks kartnud, et sulased selle ajaga Maie ja Priidu peidupaika tungivad. Ta katsus rüütlit terava pilkamisega võitlusele ärritada.
„Häbi sulle, Goswin Herike,“ trotsis Villu, „sa oskad tüdrukuid varastada, aga meeste vastu ei tihka sa hakata. Niisugune jänespüks julgeb minu Maie peale mõtelda? Kahju, et ta ise näha ei või, kuidas su püksid püüli jahvatavad! Kui ta seda näeks, ei oleks tal teinekord sinu eest kaitset vajagi. Ta ajaks su vitsaga minema või laseks sulle
76
