Nende süüde peal seisab seaduse järgi kolmekordne surmanuhtlus. Tahad sa nuhtlust vähegi kergendada, siis anna röövitud tüdruk kohe tagasi ja lase ennast tõrkumata siduda.“
„Mis sa tühja raiskad oma ilusaid sõnu?“ kostis sepp kärsitult. „Ega sa nii juhm ole, et mind oma seaduse kõverdamistega hirmutada loodad. Tead ju isegi, et mitte mina röövel ei ole, vaid sina. Mina tahan õnnetut inimest röövlite käest päästa, ja see ei ole kellegi seaduse ees nuheldav, vaid kiiduvääriline tegu.“
„Ära tee mind vihaseks, sepp!“ ütles Goswin karedamalt. „Kas sa sellest aru ei saa, et ma sulle üksi head soovin? Sul võib sada korda õigus olla, aga seaduse ees oled sa süüdlane. Sa pead ennast kavalaks meheks ja tahad targem olla kui seadus. Minu onu heldus on sind julgeks teinud. Ära unusta, et minu ja sinu vahel ikka veel määratu vahe on. Mul on sinu pärast hale meel...“
„Siis nuta, aga ära lorise,“ urises Villu. „Mina olen õiglane mees, kes kellelegi ülekohut ei tee, ja tema, võrukael, tuleb mind nagu last noomima! No ütle nüüd!“
Siin toibus mahalöödud sulane uimastusest ja tõusis istukile. Sepp oli talle paljalt mõõga küljega pähe koputanud.
„Näe, su mees on terve,“ ütles Villu. „Nüüd pole sul minult enam midagi nõuda, noorsand. Mine heaga koju ja heida puhkama.“
„Kuhu oled sa Maie pannud?“ kärgatas Goswin tõusva vihaga.
„Otsi ise,“ vastas sepp.
„Ma ütlen sulle viimast korda: anna tüdruk tagasi, siis lasen ma su eluga pääseda.“
„Ja mina ütlen sulle: kui sa tüdrukut rahule ei jäta, siis ei lase ma sind mitte eluga pääseda.“
