„Oodake, sulased!“ müristas Goswin ja astus sammu neiu poole. Maie käes vaikus nuga.
„Ärge tulge mu ligi, laske mind rääkida!“ hüüdis ta välkuvail silmil.
Goswin jäi seisma. Sõjariistade kõlin vaikis.
„Kui teie minu venna ja sepp Villu siit vabalt ära lasete minna, siis olen ma ihu ja hingega teie oma,“ ütles Mai selge ja kindla häälega.
„Tohin ma kurjategijad nuhtlemata jätta?“ nurises Goswin.
„Kui teie seda ei tee, siis pistan ma enesele noa rindu,“ ütles Mai.
„Oota!“ kisendas Goswin kohkudes. „Sa pead oma tahtmist saama.“
„Kas tõotate seda rüütlisõnaga?“
„Tõotan ja vannun. Sulased, tehke neile tee lahti!“
„Siis olen ma sinu,“ sosistas Mai Goswini rinnale langedes.
„Mis tembutamine see on?“ müristas sepp. „Olgu tüdruk küll hulluks läinud — mina ei luba teda siiski siit ära viia.“
Villu tahtis uuesti Goswini kallale kippuda, aga Mai astus nende vahele ja ütles külmalt ning uhkelt:
„Jäta mind rahule, sepp! Ma võin teha, mis tahan. Tahan ma teda armastada ja sind põlata, siis ei ole see sinu asi. Meie teed lähevad siitsaadik lahku.“
„Kas sa siis tõesti teda armastad?“ karjus sepp.
„Jah, armastan. Nüüd mine oma teed ja ära julge enam minu peale mõtelda. Ma põlgan sind. Kas kuuled? Ma põlgan sind... Jumalaga, Priidu. Kätt sa ei taha anda? Noh, olgu peale. Lähme, mu armas rüütel!“
78
