Sepa käest kukkus mõõk maha. Ta jäi kui sammas seisma ja vahtis pärani silmil, kuidas Goswin Maie oma hobuse selga võttis, sulased oma surnud ja haavatud seltsimeestega niisama tegid ja terve rong aegamööda puude vahele kadus. Sepa silmist tilkusid pisarad, ilma et ta seda ise teadis.
„Nüüd olen ma vaba ja võin sõtta minna,“ ümises ta silmi pühkides.
Kui silmad jälle selged olid, nägi ta, et Priidu selili maas oli ja — magas. Kuu paistis selgesti magaja näole, mille kulmud uneski vihaselt kräsutatud olid. Sepp ehmatas ja arvas viirastust nägevat: Priidu oli sel silmapilgul täiesti Goswin Herike nägu! Pead raputades langes Villu magaja kõrvale põlvili ja hakkas ettevaatlikult Priidu peahaava vaatlema. Haav oli kerge ja verejooks juba seismas. Priidu lõi peagi silmad lahti ja tõusis istukile.
„Kas läksid juba?“ küsis ta oma keeli.
„Juba läksid,“ kostis sepp tasa. Ta hääl oli kurgus kinni ja pea käis ringi.
„Kuule, Villu, kuidas sa niisugust raibet võisid armastada?“
„Keda?“
„Seda... tüdrukut.“
„Ära räägi tühja... On sul valu?“
„Valu ei ole sugugi, aga pea on uimane ja kondid väsinud.“
„Tule, ma kannan su koju.“
„Ära narri mind, ega ma laps ole.“
Seda öeldes tõusis Priidu kohe püsti ja hakkas tuikudes minema. Villu toetas teda öeldes, et sedaviisi soojem olevat
