Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/79

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


eestlased verises lahingus, enne kui hiljaks jäänud rootslased Soomest ja venelased Pihkvast neile appi jõudsid tulla; eestlased, umbes kümme tuhat meest, langesid peaaegu kõik võideldes, nende hulgas ka Tasuja, selle mässu hing ja viimne täht maarahva lootuste taevas.

Aga ka ordurüütlite vägi oli, kuigi saksa ajaraamatud seda salgavad, lahingus nii kokku sulanud, et landmeister mässu kohe täiesti lämmatada ei suutnud. Tallinna alt läks ta Läänemaale ja sundis eestlasi küll Haapsalu lossi eest taganema; aga nad kogunesid metsadesse ja tikkusid igal sündsal silmapilgul uuesti sakslastele kallale. Saarlased olid end täiesti vabaks teinud ja endale „kuninga“ valinud.

Sügisel saatis Saksa ordu ülemvalitseja, hochmeister Ludolf König sõjaväe Liivi landmeistrile appi. Selle väe ülem, komtuur Hinrik Dusmer, oli kõva käsu saanud kõik Harju-, Lääne- ja Saaremaa talupojad kui ristiusu vaenlased korraga maa pealt kaotada. Viljandi maakonnast läbi minnes katsus Dusmer sealseid talupoegi igapidi hirmutada, et nad tema selja taga mässu ei tõstaks. Kõige tugevamad mehed võeti kaasa, et need oma vendi hävitada aitaksid, teised tehti raskete maksude ja moonavedamise sunniga paljaks ja nõrgaks; kõige vähemat tõrkumise märki nuheldi hirmsa valjusega.

Nüüd kahetsesid Viljandi mehed, et nad sepp Villu ja Tasuja saadiku manitsusi kuulda ei võtnud. Oleksid nad Taani eestlastega üheskoos täie jõuga sõdima hakanud, siis ei oleks, nagu neile nüüd paistis, ka ordu vägede võitmine võimatu asi olnud; ja kuigi neid oleks võidetud — palju pahem poleks nende põli võinud olla, kui ta praegu oli. Nad ei olnud mässanud, aga neid nuheldi kui mässajaid. Säherdune ülekohus tegi kõige paremad ja kannatliku-

82