tahan nälja ja külma kätte surra, kui veel jalga selle katuse alla tõstan... Lähme, sepp!“
Priidu võttis Villu käest kinni ja tõmbas ta uksest välja.
„Priidu, ae, Priidu, mis sul on?“ hüüdis ema ahastuses. „Kuhu sa pimedal ööl veel lähed?... Pagan selle sepa sisse!“
Krõõt jooksis õue ja kuulis veel värava raksumist.
„Priidu! Pai Priidu, miks sa minu üle pahandad? Miks sa minu eest ära jooksed? Ma pole sulle ühtegi paha sõna ütelnud... Pai kulla poeg, tule tagasi! Priidu!“
„...iidu!“ kajas mets vastu.
Krõõt toetas end ukse piidale ja puhkes suure häälega nutma.
10
Sepp ja Priidu olid sest päevast saadik kadunud. Sellid ütlesid, peremees olevat vist jälle võõrale maale reisinud. See sõnum ei pannud kedagi imestama, kes sepa harjunud viisiga tuttav oli. Imeks sai asi alles siis, kui kevad, suvi ja sügis mööda läksid ja sepp ikka veel tagasi ei tulnud.
Vaheajal oli mässavate eestlaste õnn nendest lahkuma hakanud. Nad olid küll võõra tõu Eesti- ja Saaremaal peaaegu sootuks hävitanud, mõned kindlad kohad ära võtnud ning suure väega Tallinna ja Haapsalu piiskopilossi ümber piirama hakanud. Nüüd aga kutsusid need vähesed Eestimaa mõisnikud, kes juhtumisi elusse olid jäänud, ja Taani maavalitseja Liivi landmeistrit endale appi. Selleaegne landmeister Burchard von Dreileben oli ka kohe abiandmisele valmis. Ta kartis samasugust mässu ordu maades tekkivat, kui Eestimaa talupojad ennast jäädavalt võõraste ikkest oleksid vabastanud.
Landmeister tõttas tugeva väega Tallinna alla ja võitis
