Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/81

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


nõrka vaimu nii põrutanud, et ta ajuti meelesegaduse tundemärke ilmutas. Krõõt nuttis täied päevad läbi, ootas tundide kaupa õuevärava vahel poja tagasitulekut, hüüdis kaeblikult tema nime ja käis teda metsas ning külades taga otsimas. Kui Priidu ikka kadunuks jäi, ärkas ema südames palav igatsus tütre järele, kes enesest ka midagi kuulda ei lasknud. Krõõt käis mitu korda Puidu mõisa värava ees, aga teda ei lastud kõige härdamatest palvetest hoolimata sisse, ja Maie nägu ei saanud ta eemaltki näha. Viimaks läks ta koguni Viljandi komtuuri paluma, et see vennapoega Maie lahtilaskmisele sunniks, aga komtuur saatis ta paha meelega minema ja keelas jälletulemise kõvasti ära. Krõõt hakkas põdema ja lamas sügise läbi sängis. Alles jõulukuus tõusis ta jälle jalule, aga endisest Krõõdast ei olnud muud järele jäänud kui paljas vari; ta oli nii vanaks ja jõuetuks saanud, et hale oli teda vaadata. Siiski näisid ta kärsitus ja rahutus veel kasvanud olevat. Kadunud lapsi ei kaevanud ta enam teiste kuuldes taga, aga üksipäini korrutas ta nendega pikki jutte; inimesi ei sallinud ta silma all ja oma orjadele oli ta päris nuhtluseks. Kord kuulis ta kogemata, et Priidut sepapajas nähtud. Jalapealt tõttas ta üksipäini metsast ja lumest läbi sinna ja langes rõõmu pärast karjudes poja kaela ümber. Aga Priidu tegi enese kohe ta käte vahelt lahti ja näitas käskivalt sepapaja ukse poole. Poja kuri nägu kohutas vaese ema nii ära, et ta sõnagi suust välja ei saanud, vaid tummalt ja aralt minema läks. Sestsaadik luusis ta tihtilugu sepapaja ümber, kaugeltki poega näha lootes; sisse ei julgenud ta astuda.

Ühel õhtul — see oli nädal enne jõule — nägi ta seppa ja Priidut sepapajast välja tulevat ja metsa minevat. Krõõt läks kaugelt neile järele; ta hoidis ennast nii hästi varjul,

84