Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/82

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


et mehed, ehk nad küll tihti tagasi vaatasid, teda ei näinud. Tee venis pikale. Päike oli juba looja läinud, aga säravad tähed ja õhetav lumi andsid nii palju valgust, et kaugele näha võidi. Krõõt oli väsinud, sest ta oli oodates mitu tundi märgadel jalgadel seisnud; mehed sammusid kiiresti edasi; vaesel naisel oli peaaegu võimatu pehmest lumest läbi sõtkudes neile järele jõuda. Aga määratu armastus poja vastu ja ihaldus teda nii kaua kui võimalik silma ees näha andsid talle üleloomulikku jõudu.

Sepp ja Priidu kadusid viimaks lumiste küngaste ja nende peal paistvate valliriismete vahele. Krõõt tundis seda kohta ja teadis selgesti, et siin tondid ja kodukäijad paika pidasid; ta arvas seekord, padrikus peidetult seisma jäädes, ise oma silmaga tonte nägevat. Nad tulid hulgakaupa mitmest küljest, libisesid kui kehata varjud üle tumedasti valgendava lagendiku ja kadusid kõik varemete vahele. Igal muul ajal oleks ebausklik Krõõt säherdust viirastust nähes kas hirmu pärast kohe surnud või vähemalt ülepeakaela plagama pannud; seekord ei tundnud ta hirmu, vaid oli valmis poega vaimudegi eest kaitsema.

Kui tükil ajal enam ühtegi tonti näha ei olnud, astus Krõõt ise julgel sammul varemete vahele, puges pimedasse nurka ja jäi kuulatama. Inimese hinge ei olnud kusagil näha, aga maa alt oli kauget, tumedat kõminat kuulda. Ettevaatlikult edasi ronides ja roomates leidis Krõõt, et kõmin ühe pool-lagunenud võlvialuse hakatuses kõige selgemini kuulda oli. Ta hakkas võlvialust mööda edasi kobama ja nägi varsti eemalt tulevalguse kuma. Krõõt värises kui palavikus, aga uudishimu ja poja nägemise igatsus kihutasid teda edasi. Kõminat võidi nüüd juba selgesti

85