Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/86

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ka kink kallim kui enne kunagi. Komtuuri ei olnud kodus ja sepp jäi teda lossi ootama. Igava ootamise kergenduseks laskis ta alt linnast omal kulul aamitäie kõige kangemat viina tuua ja pidas õhtul lossi sõjameestega rõõmsat joomapidu. Aeg-ajalt luusis ta õues ja lossis ümber, lobises palju sõjameestega, pakkus ennast nende juurde öömajale ja lubas veel aamitäie viina muretseda.

Hilisel õhtul tuli Risti Krõõt lossivärava ette ja palus komtuuri jutule saada. Vahid ei lasknud teda sisse, öeldes, et komtuur on välja sõitnud. Krõõt jäi värava taha ootama. Pika külmavärina ja hambalõgina järel kuulis ta aisakellade kõlinat ja kapjade müdinat. Tore saan, milles komtuur kahe orduvennaga istus, sõitis värava ette. Härrad olid heas tujus, sest nad tulid võõruspidult ühe rikka mõisniku juurest, kelle tütart komtuuri vennapoeg, noorem Goswin Herike kosis. Täna oli kihlus olnud.

„Komtuuri-härra, komtuuri-härra!“ kiunus kaeblik hääl tee kõrval ja Krõõt langes põlvili lume sisse. „Lubage sõna rääkida!“

„Sest naisest ei saa ma enne surma lahti,“ tõreles komtuur paha meelega. „Mis sa jälle minust tahad, vanamoor? Eks ma ütelnud sulle mineval korral, et sa enam mu silma ette ei pea tulema? Mul on himu sind kuhugi maa alla peita, et sa ükskord rahule jääksid. Kasi minema ja täna loojat, et ma täna heas tujus olen.“

Lossivärav tõmmati üles ja hobused hakkasid liikuma. Krõõt haaras saanist kinni ja ütles tasa, aga tungivalt:

„Kui te mind kuulda ei võta, siis olete homme surnud.“

„Pea, kutsar!“ hüüdis komtuur ja ronis saanist välja. „Mis sa jampsid, naine?“

„Minu käes on teie ja kõigi sakste elu,“ sosistas Krõõt. „Viige mind ühte kohta, kus ma teiega üksinda võin

89