Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/89

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Öö oli juba käes, kui sepale teada anti, et komtuur koju on tulnud ja teda enese juurde kutsuvat.

„Ma tulen pea tagasi,“ ütles Villu üles tõustes. „Jooge tublisti, mehed, kuna juua on. Teises ilmas ei ole viinamägesid.“

Ta võttis ankru kaenlasse ja läks sulase järele. Sulane viis ta kõrgesse, kitsaste akendega kambrisse, kus vahaküünlad põlesid ja laual kuld- ja hõbepeekrid kiiskasid. Komtuur ja mõned ordurüütlid istusid lauas ja jõid kallist viina. Komtuur võttis sepa teretuse lahke näoga vastu ja hüüdis:

„See on ilus, sepp, et sa vanu sõpru ei unusta. Oled ennast sel aastal kauemini oodata lasknud kui muidu. Vahest tõrkusid sellepärast, et ma sind viimati pisut pahandasin? Lepime ära. Ma palun oma eksitust siin orduvendade ees andeks. Kas oled nüüd rahul?“

Villu ei leidnud kohe vastust.

„Sa kannad ikka veel viha?“ kõneles komtuur edasi. „Noh, kuule siis, mis ma veel sinu lepitamiseks olen teinud. Sa kannad ikka veel Viljandi lossi pärisorja nime, aga sa oled ordut kui sõjamees nii kaua ausasti teeninud ja temale nii palju häid sõjariistu sepitsenud, et meil ammugi nõu oli sind vabaks meheks teha. Ma palusin kohe pärast sinu pahandamist landmeistrit sinu vabakslaskmise asjus, aga sõja pärast on vastus viibinud, nii et hiljuti alles siia jõudis. Nüüd küsin ma sinult: kas tahad ise vaba mees olla?“

„Tahan küll,“ vastas sepp tumeda häälega.

„Siis pane ankur maha ja astu ligemale!“

Sepp tegi, kuidas kästud.

„Heida põlvili!“ ütles komtuur.

Ühe silmapilgu jäi sepp viivitama; siis nõtkus ta mõrul

92