Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/90

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


näol ühe põlve peale. Komtuur andis talle kerge kõrvalopsu ja ütles:

„See olgu viimne kõrvalops, mis sa kui pärisori tõrkumata pidid kannatama. Kui vaba mees ei tohi sa ennast kellestki enam lüüa lasta. Tõuse üles ja võta oma priiusekiri.“

Komtuur võttis laualt pitseriga ehitud pärgamendi ja andis ta Villu kätte. Siis raputas ta õnne soovides sepa kätt.

Villu käsi värises, kui ta kalli priiusekirja põue pistis; komtuuri heldus oli tema pehmet südant nii sügavasti liigutanud, et ta vaevalt pisaraid suutis summutada. Mitte üht sõna ei saanud ta suust välja. Komtuur oli tükk aega vait ja vaatas nagu midagi oodates sepa otsa.

„Nüüd oleme tasa,“ ütles komtuur viimaks tumedalt. „Sina oled mind surmast, mina sind orjusest päästnud. Joome lepingu liiku!“

Sepp võttis karika, mida talle pakuti, loksutas poole viina maha ja jõi teise poole ühe lonksuga ära. Nüüd alles pääsesid ta keelepaelad valla.

„Tänu teile, komtuuri-härra, priiuse ja hea lonksu eest,“ ütles ta sügavas liigutuses. „Praegu leian vaevalt sõnu oma tänu tunnistuseks, aga edaspidi, võib-olla peagi, tahan seda teoga tunnistada. Nüüd palun esiti vana auandmise märgiks see ankrutäis marjaviina, millest paremat maa peal ei ole, vastu võtta ja kohe katsuda.“

„Näita siia!“ ütles komtuur.

Villu tegi ankru lahti ja valas peekrid täis. Viin oli tõmmukat karva, imehea lõhnaga.

„Ega siin kihvti sees peaks olema?“ ütles üks ordurüütel pool-naljatades, pool-tõsiselt.

„Ei ole,“ kinnitas komtuur. „Ma tunnen seppa!“

93