ainuke pagan mõistis nii haledasti armu paluda, et ta elusse jäeti ja ristiti. Mees ei saanud küll uuest usust sugugi aru, aga ta jäi kindlasti usutoojate üleloomuliku väe ja võimu sisse uskuma. Kantsi pandi salk saksa mehi ja ristitud maamees jäi sulasena nende hulka elama. Hiljem võtsid paganad kantsi tagasi ja hävitasid omalt poolt kõik sakslased ära. Üksi ristitud maamees leidis armu, öeldes, et ta ainult vägivalla sunnil ristimisvee olevat vastu võtnud. Mees arvas õieti, et eestlaste asjad nurja minemas olid, ja jäi salamahti võõrastele truuks. Tema sobitusel said sakslased kantsi kerge vaevaga jälle kätte ja hävitasid ta seekord hoopis ära. Tänu pärast jätsid nad ümberkaudse maa äraandja omaks. Tema ja ta järeltulijad jäid vabadeks ordu alamateks, kellele nad ainult kümnist maksid ja sõja ajal väes teenisid. Nad mõistsid oma haruldast seisukorda suure visadusega hoida. Küll katsuti hiljem mitu korda nende käest maid ja priiust röövida, aga nad mõistsid ikka kiusajate käte alt välja libiseda.
Umbes kakskümmend aastat enne meie jutu algust oli Viljandi komtuur Herike selleaegse Risti talu peremehega, olgu kogemata või meelega, riidu läinud ja ähvardas talu ära võtta ning tervet perekonda orjadeks teha. Õigust ei olnud tal selleks küll sugugi, aga kes sel ajal õigusest hoolis? Komtuur laskis ühe hulguse läbi, kes Risti talust välja oli aetud, tunnistada, et sealsed inimesed ebajumalatele olevat ohverdanud, lossi papp vandus nad kui ususalgajad ära ja — kohus oli mõistetud. Risti talu omanikud olid nüüd seaduse järgi komtuuri pärisorjad ja see võis nendega teha, mis tahtis. Nüüd oli häda suur. Kavalus üksi võis veel vägivalda võita.
Sel ajal elas Risti talus noor ja imeilus neid, nimega Krõõt, peremehe kauge sugulane. Teda seletas peremees,
12
