Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/91

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Ta pani peekri huulte külge ja jõi ta vahet pidamata tühjaks.

„Imeline viin!“ ütles ta keelt laksutades. „Su kink on nii kallis, et ma seda tasumata ei või jätta. Tule, ma kingin sulle ühe asja, mis sinu kingi vääriline on. Teie, orduvennad, olge tunnistajateks, et ma sepast kitsim ei ole. Lähme kohe!“

Komtuur võttis laualt lühtri vahaküünlaga ja läks eel, sepp ja rüütlid tema järel. Nad sammusid pikast trepist alla ja läksid mitmest võlvialusest läbi. Komtuur keeras viimaks ühe raudukse lahti, mille läbi nad madalasse, sumbunud õhuga täidetud ruumi astusid, kus vahaküünal vaevalt põleda suutis. Tagumises otsas olid kaks paksu sammast, mis niisket, hallitanud kivivõlvi kandsid. Komtuur käskis seppa sammaste vahele astuda ja teravasti tagumist seina silmas pidada. Sepp täitis vastu tahtmist käsku. Ta süda oli arusaamatul põhjusel valutama hakanud. Tähendatud kohal ei näinud ta muud kui lukutaolist vigurit, mis seina sisse oli müüritud. Vigur oli kentsakas ja sepp hakkas seda asjatundlikult uurima, ilma et õiget aru kätte oleks saanud.

„Kas hakkad nüüd aimama, mis ma sulle kinkida tahan?“ küsis komtuur ta selja taga.

„Ei sugugi,“ vastas sepp rõhutud häälel. Ta kõri oli kinni nööritud.

Ma kingin sulle elu, mässaja!“ müristas komtuur hirmsa häälega.

Samal silmapilgul hakkas vigur sepa silma ees liikuma, põrand vajus ta jalge alt ja sepp tundis ennast maa alla kukkuvat.

Kui Villu kohmetusest toibus, ei näinud ta kusagil enam vähemat valguse kiirt. Sumbunud õhk ja mädahais panid

94