Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/93

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mehi juba nii vara väljas nägid. Suurem hulk regesid oli veel värava taga, kui viimane korraga maha lasti. Sõjamehed kargasid nüüd igast küljest voorivedajate kallale; need jõudsid vaevalt ehmatuse pärast karjatada, kui nad juba tükkideks raiutud olid. Nüüd hakati kottisid odadega läbi pistma. Mõnest kotist katsusid mehed välja ronida, aga vaevalt tuli kusagil pea nähtavale, kui ta ka kohe puruks löödi. Jäätunud õues sirisesid sooja vere ojad. Haavatute ja surijate hädakisa pani õhu värisema. Kisa ei kestnud kaua, sest odad ja mõõgad tegid agarasti vaigistamistööd.

Üksainuke regi, nimelt kõige esimene, oli verest puhtaks jäänud. Ree peal oli kolm kotti, aga neid ei olnud sõjamehed läbi pistnud, ainult kottide suud kõvasti kinni nöörinud ja ree vahi alla pannud. Kui tapmistöö lõpetatud oli, käskis komtuur Risti Krõõda välja tuua, kes väravavahi kambrikeses vangis oli. Uneta öö, kuuldud surmakisa ja kole vaade ta silmade ees olid Krõõda nii nõrgaks teinud, et ta sulaste toetusel vaevalt jalgu suutis liigutada. Ta talutati puutumata jäänud ree juurde.

„Sinu poeg on armu leidnud,“ ütles komtuur lahkelt.

„Sa võid veel viimast korda teda vaadata, enne kui ta vangitorni heidetakse, kust pääsemist ei ole. Sulased, tõmmake mehed kottidest välja!“

Kottide suud seoti lahti, võeti seesolevate talupoegade käest mõõgad ja kirved ära ja kisuti neid endid karvupidi kottidest välja. Üks langes kohe põlvili ja hakkas lõdisedes armu paluma. Teised jäid pead norgus seisma ja ootasid tummalt surmahoopi. Krõõt vahtis pärani silmil nende otsa. Priidut ei olnud nende hulgas!

„Kus Risti Priidu on?“ küsis komtuur kulmu kortsutades.

96