Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/94

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Siimu Madise ree peal ta vist oli,“ ütles üks talupoegadest pool-tahtmata.

„Kus see regi on?“

Mees tähendas käega ühe ree peale, mis verest nõretas.

„Eks ta pidanud esimese ree peal olema?“ ütles komtuur tumedalt.

„Eks ta esiotsa olnud küll esimese ree peal, aga meie veomees tahtis kõigist julgem olla ja ajas teistest mööda,“ seletas talupoeg.

Krõõt tuikus näidatud ree juurde. Esimesest kotist rippus mees poole kehaga ree tiivalt maha. Pea oli lõhki raiutud ja käharad juuksed täis tarretanud verd. Krõõt tõstis surnu pea üles...

Su isa ja ema on sinu tapnud!“ karjatas ta järsku ja kukkus sinnasamasse maha. Sõjamehed tõstsid ta üles ja leidsid, et ta nägu niisama külm ja tarretanud oli kui see, mida ta kõvasti käte vahel hoidis. Surm oli Priidu igavesest vangipõlvest lahti mõistnud ja ema ning lapse niisuguse sidemega ühendanud, mida miski eksitus ega viha enam ei lahuta.


Eestlaste suur mäss lõppes hoopis õnnetul viisil. Mõõk, nälg ja katk murdsid poole rahvast maha; järelejääjad paindusid veel raskema ikke alla. Kõige kauemini ja visamalt panid saarlased vastu; aasta pärast olid ka nemad võidetud, üheksa tuhat inimest surmatud, nende „kuningas“ jalgupidi üles poodud ja viimsed vabaduse riismed nii siin kui mannermaal raudse luuaga välja pühitud. Rahu valitses jälle kõigel Liivi- ja Eestimaal, mis nüüd mõle-

97