mad Saksa ordu raske käe all õhkasid. Maa imes vereojad enese sisse ja tuul laotas surnuhaisu laiali.
Sepp Villul oli priiusekiri põues, aga ta oli igavene vang, kes elu otsani enam päevavalget näha ei saanud. Aga mis seal palju kurta? Tema lugu ei olnud pahem kui terve rahva lugu, kelle vangipõlveks raske orjus oli ja kelle elutaevast ebausk, toorus ja viletsus pilkase pimedusega katsid. Sepp Villu unustas taevatähtede läike, lillede lõhna ja lindude laulu; tema rahvas on terve oma ajaloo ära unustanud.
Sepal oli visa elu. Talle anti vähe ja viletsat toitu, aga ta ei surnud nälga. Ta hingas iga päev lämmastavat hauaõhku ja magas pori sees, aga ta jäi ikka elusse. Ta liikmed läksid tuimaks, kõik tundmused töntsiks, ta oli ammugi peast nõdraks läinud, aga ta elas siiski.
Veel mitu ja mitu aastat pärast suurt mässu käis üks vanatüdruk, keda Risti Maieks kutsuti ja lollakaks arvati, kord nädalas lossis, kuhu ta oma vaba talukoha peale pandud maksu võiga ja munadega tasus. Ta ei unustanud millalgi sõjameestelt ja sulastelt küsida, kas igavene vang Villu veel elab? Kümne aasta jooksul sai ta ikka vastuseks, et vang veel elus on, ja igakord läks siis lollaka tüdruku nägu rõõmsaks.
Ühel päeval öeldi talle, et Villu olevat surnud. Mai puhkes suure häälega nutma ja tõttas surnud vangi keha endale paluma. Selleaegne komtuur — see oli juba kolmas pärast ammu surnud Herike't — oli hea südamega mees ja käskis lollaka vanatüdruku palvet täita. Vangi surnukeha tõmmati august välja ja pandi Maie ree peale. Vaevalt oleks keegi neid rohelise ja musta nahaga kaetud luid endise sepa Villu riismeteks tunnistanud! Mai ei olnud silmapilkugi kahevahel. Ta peitis surnukeha pehmelt
98
