Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/10

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

10

põlwili küürutama oli jäänud. Seltsimehed hoidsiwad tema hirmunud hobust kinni.

„Tõuse üles, wahwa Risbiter,“ ütles Delwig pilkawalt. „Rüütlid ei wõitle mitte kõhuli maas.“

Risbiter tõstis pääd ja piilus aralt ümberringi. Talupoega mitu sammu eemal puu najal nähes, kargas ta krapsti püsti, ronis hobuse selga ja karjus kui meeletu: „Ärge laske teda ära putkata! See on kardetaw inimene, salakuulaja, Wenelane! Meie peame ta kaasa wõtma, olgu elusalt wõi surnult!“

Ratsanikud piirasiwad talupoja sisse ja püüdsiwad teda oma pikkade mõõkadega haawata; ainult Delwig hoidis tagasi, sest ta häbenes neljakesi üksiku jalamehe kallale kippuda. See jalamees oli aga imeosaw wehkleja, kes ratsameeste pisted ja löögid nagu mängides kõrwale juhtis. Natukese aja pärast lendas Risbiteri käest mõõk kolisedes maha. Risbiter kiskus wandudes pika rauaga püstoli wälja, aga ta oli wiha pärast pool pime; pauk raksus küll, aga kuul läks sihist mööda.

„See inimene on kurat ise!“ karjus Risbiter ja tõmbas teise püstoli wälja. Seekord sihtis ta hoolega.

„Tohoo!“ hüüdis korraga üks wärske, hele hääl. „Kas teil häbi ei ole, noorherrad, neljakesi ühe jalamehe kallale kippuda?“

Junkrid pöörasiwad imestades päid ja nägiwad kena, uhke näoga neidu, kes walge hobuse seljas ratsutas. Pisut eemal tuliwad puude wahelt mitu teist ratsanikku nähtawale. Neiu paled õhetasiwad kiirest sõidust, wõib olla ka häbist, ja ta silmad läikisiwad kentsakalt.