11
„Preili von Mönnikhusen!“ hüüdsiwad junkrid ühest suust. Risbiter oleks peaaegu püstoli maha pillanud.
„Sina siin, kallis Agnes!“ kogeles ta magusas ehmatuses. „Kust see ime tuleb?“
„Ratsutame isaga lusti,“ kostis Agnes lühidelt. „Sääl ta tuleb. Aga mis siin on juhtunud?“
Risbiter ei leidnud kohe wastust, waid pilgutas seltsimeestele kõrwuni punastades silmi.
„Hansul oli pisuke äpardus,“ kostis Delwig tema eest. „Hakkas talupojaga rammu katsuma ja talupoeg puhus ta kogemata hobuse seljast maha. Seda häbiplekki tahtsime nüüd talupoja werega Risbiteri kilbi päält ära pesta.“
„Teie kukkusite hobuse seljast maha?“ naeris Agnes, kuna Risbiter äraandja Delwigile meeleäraheitmisega silmi pilgutas. Rüütlipreili ja noor talupoeg waatasiwad korraga teine teise silmi; rüütlipreili silmist ei paistnud esiotsa muud kui kalk uudishimu, kuna talupoja pilk imestuse ja auupakkumisega neiu kena näo pääl wiibis. Waheajal jõudis wana rüütel von Mönnikhusen ja temaga tosin teisi ratsamehi sinna. Mönnikhusen oli kõrge kaswuga, halli habeme ja wäga uhke moega rüütel. Junkrid teretasiwad teda auupaklikult.
„Mis siin on?“ küsis wanamees lühidelt.
„Meie püüdsime Wene salakuulaja kinni,“ kostis Risbiter kähku.
„Salakuulaja!“ kordas Agnes ilma tahtmata ja waatas otsekui kahetsedes noore talupoja otsa. Ta
