108
„Küll ta maitseb, anna aga siia. Kelle see kena junker on?“
„See ei ole junker, see on minu wend Jüri.“
„Kes sa siis ise oled?“
„Kalamees siit lähedalt. Aga kes teie olete?“
„Ära n’a palju päri, külamees, anna parem süüa,“ ütles ratsameeste esinik upsakalt ja kippus sedamaid toidukraami kallale, mida Agnes waheajal kimbust wälja wõtnud ja rohu pääle ladunud oli.
Meeste nälg oli suur, terwe sink ja leib oli lühikese ajaga nende lõualuude wahele kadunud. Lahkeid wastuwõtjaid ei pannud nad peaaegu tähelegi. Mõnest sõnast, mis nad isekeskis wahetasiwad, märkas Gabriel, et nad suurema salga liikmed oliwad, kes hiljuti Wiru maal riisumas käinud, ja et nende ninamehe nimi Andres oli. Üks neist näis näo wormi ja kange keelemurde pärast wõõra maa mees olewat. See piilus tüki aega kahtlaselt Agnese otsa ja tegi temaga siis Saksa keeles juttu. Aga Agnes raputas pääd ja wastas kõige laiemas maa keeles: „Ei mõista.“
Sakslane piilus ja piilus — ja korraga pahwatas ta naerdes wälja: „Sinu ei oleb poiss, sinu oleb ilus tidruk! Minu tunneb see.“
Agnes kahwatas ära ja püüdis wägise naeratada. Mehed naersiwad, hakkasiwad „Jürid“ terawamalt silmitsema ja tooreid ettepanekuid tegema, kuda õiget aru kätte saada.
„See oleb kerge aru saama,“ ütles Sakslane; ta nihkus Agnese ligemale ja sirutas katsudes käe wälja,
