110
„Kes minu wenda puudub, see puudub minusse. Mõtle ise, kui sul noorem wend on ja keegi Saks tuleb tema kallal käperdama, kas sa seda salliksid?“
See oli osaw kõnekään. Meeste seast kuuldi häälesid, kes Gabrielile õigust andsiwad.
„Sa räägid nagu kirikherra kantslis,“ ütles Andres pehmemalt, „aga kas sa meid ei peta? Minu meelest wõiks see sääl niisama hästi poiss, kui tüdruk olla, aga Saks on kawalam; tema on kõik maailma läbi käinud ja kuuleb, kuda rohi kaswab. Kui tema ütleb: poiss on tüdruk, siis on ta tüdruk.“
„Mina annab oma pää, et poiss oleb tüdruk,“ kinnitas Sakslane elawalt.
„Olgu ta poiss wõi tüdruk, ta seisab minu kaitse all,“ ütles Gabriel kärsituks minnes, sest ta märkas, et meeste silmad kentsakalt põlema hakkasiwad,
„Ohoo, wennike, sääl on waks wahet,“ naeris Andres. „Ära tühja punni, jäta tüdruk meie kätte, siis wõid ise rahuga oma kodarad koristada.“
Gabriel korjas wiimse kannatuse kokku.
„Ärge tehke kurja, suguwennad!“ ütles ta peaaegu paluwalt. „Kas meie wõõraste poolt weel küllalt kurja ei ole näinud? Mõtelge, et kõik ühe rahwa lapsed, ühe walitsuse alamad oleme; teie ei ole ju mitte waenlaste maal, kus kõik kurjused lubatud on.“
„Sõjas on see ükspuhas, oma maa wõi wõõras maa.“
