120
„Düftler kippus püstoliga tüdruku kallale, aga tüdruk oli nobedam ja paugutas tema enne maha.“
„Haha, nii lolliks ei oleks ma Düftleri arwanud, et ta püstoliga tüdruku kallale kipub,“ naeris Ivo. „Mis tüdruk see siis oli?“
„Eks tüdruk ole ikka tüdruk, aga see sõge oli poisi riides.“
Tüdrukud laua ääres ähwardasiwad naeru pärast katkeda. Andres oma lolli jutuga oli nende meelest ütlemata naljakas. Nad ei aimanud et Andres neist kawalam oli ja ennast lolliks tegi, et Ivo tuju parandada. Tema tahtmine läks korda. Ivo naeris:
„Taewas õnnistagu sinu kõneandi, õiglane Andres! Kui edespidi ühe asja üle kähku selgust tahan saada, siis küsin esmalt sind. Noh, pajata edasi, mis sest poisi riides tüdrukust siis pärast sai?“
„Tema sai haawatud.“
„Kes teda haawas?“
„Düftler haawas.“
„Weel pärast surma?“
„Ei, enne surma. Nad lasksiwad korraga. Meie kuulsime ühe ainsa paugu ja nägime kaks inimest langewat. Düftler oli kohe surnud, aga tüdruk jäi elama. Oleks ta mees olnud, siis oleksime ta muidugi sedamaid ja jala päält ära kägistanud; et ta aga tüdruk oli, siis tõime ta kõrgema kohtumõistja ette.“
„Wäga õige. Kas on ilus tüdruk?“
„Nagu ingel.“
„Too ta siia.“
