121
„Tema on õues kanderaami pääl, ei saa üles tõusta. Tal on ka seltsiline kaasas, naljakas mees, ütleb enese pääliku kasuwenna Gabrieli olewat.“
„Minu kasuwend Gabriel!“ hüüdis Ivo järsku üles karates. „Miks sa lurjus mulle seda kohe ei ütelnud?“
Ivo tõttas telgist wälja, teised tema kannul. Õues seisis Gabriel hulga wahtijate keskel, tema kõrwal kanderaami pääl Agnes, kena, kahwatu pää nähtawal, keha Gabrieli ülikuuega kinni kaetud. Kasuwennad tundsiwad teine teise kohe ära: wanal waenul on ikka truuwim mälestus, kui wanal sõprusel. Nende esimene tundmus oli, wähemast Ivo poolt, kohe waenuline.
„Kae, meie Taterlane on jälle elusse tõusnud!“ hüüdis ta pilkawalt, kuna ta ainuke silm kahjurõõmust wälkus. „Mina arwasin, et sa Wene maal ammugi nälga surnud olid.“
Igal muul ajal oleks Gabriel terawaste wastanud. Ka nüüdgi tõusis weri talle järsku pähe, aga ta sai enese üle wõitu ja wastas tasa, peaaegu paluwalt: „Ivo, sul on õigus pilgata. Sa oled suureks ja wägewaks saanud, kuna mina mööda ilma hulgun. Ma ei tule sind enese pärast tüütama, ma ei taha sinu käest midagi saada, aga ole armuline selle õnnetu lapse wastu, kes raskeste haawatud on ja wististe sureb, kui tema eest õrnaste hoolt ei kanta.“
Oli see nüüd alandlik palumise hääl, mida Ivo Gabrieli suust esimest korda eluajal kuulis, wõi pilk
