134
„Pole sinu asi,“ purtsas Ivo.
„Su nägu ei kuuluta hääd ette; sa tahad Gabrieliga tüli otsida.“
„Kas sina ka teda armastad?“
„Armastan wõi mitte, aga õigust ütelda, ta ei ole kõige pahem poiss ja pääasi — ta on tõeste ilmasüüta.“
„Kasi mu silmast,“ kärgatas Ivo rusikat tõstes, „muidu wõiksin unustada, et sa mu wend oled!“
Christoph, kes wenna taltsutamata wiha tundis, taganes õlasid kehitades. Ivo astus telki, mida õues põlewa tule kiired wähe walgustasiwad. Gabriel lamas üksipäine telgi nurgas; ta käed ja jalad oliwad ahelas, mis tasakeste kolisesiwad, kui ta pääd tulija poole pööras.
„See on ilus, et sa ise waest wangi waatama tuled,“ hüüdis ta Ivole wastu; „õige wõõrapidaja kohus on külaliste aega wiita.“
„Aeg läheb sul wist igawaks?“ urises Ivo hammaste wahelt.
„Ma ei ütle ei,“ kostis Gabriel haigutades. „Ma ei saa aru, mikspärast sa siin nii kaua aega wiidad. Kõik panewad imeks, miks sa Tallinna poole edasi ei lähe, kraamid on koos, hobused ja wankrid walmis, sõjakäik lõpetatud — mis sa weel ootad?“
„Sa ei läbe kannatada, kuni sind wõllasse tõmmatakse.“
„Parem on wõllas rippuda, kui sinu külaline
