Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/135

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

135

olla. Sinu kasuwennalik mure minu eest läheb liiale. Sa pead mind nagu last mähkmetes ja wärised kartes, et ma sinu juurest liig wara ära jookseksin. Arwad sa mind nii tänamata meelega olewat? Kas sa mind enam ei usu? Sa tead ju wanast saadik, et mina waletamise pääle suur meister ei ole. Eks sa mäleta weel: kui lapsepõlwes üheskoos mõne koerustüki ära olime teinud ja meie naha kallale kiputi, siis oskasid sina asja ikka nii pöörata, et terwe nahaga oleksime pääsenud, poleks mina mitte omas suures rumaluses wiimsel otsal ikka kõiki üles tunnistanud; meie saime siis parki ja selle pärast sa mind ju kõige enam wihkasid.“

Ivo kuulas tasakeste hambaid kiristades. Ta tundis ennast selle inimese ees, kelle elu ometigi tema käes seisis, wõimetu olewat. Oh kui hää meelega oleks ta Gabrieli suust seda palwet ja kiunumist kuulnud, millest ta täna weel Agnesele ette oli luisanud! Selle asemel pidi ta nüüd rahulist pilkamist kannatama ja tunnistama, et misgi asi kangekaelset kasuwenda painutada ei suutnud. Iga sõna Gabrieli suust oli piitsahoop Ivo uhkusele.

„Mis ma pidin ütlema,“ kõneles Gabriel ikka weel pool naljatades, aga juba märksa pehmemal toonil, „kuda preili von Mönnikhuseni käsi käib?“

Ivo pigistas hambad kokku ega lausunud sõnagi; külm higi tikkus ta otsaesise pääle.

Gabriel ütles elawamalt: „Christoph teatas, et haige täna esimest korda jalale olla tõusnud. Sina