149
„Mis tülitsemine siin on?“ küsis ta waljuste.
„Christoph Schenkenberg!“ hüüdis Sandstede talle mõrudalt wastu. „Kas sedawiisi wõetakse siin Tallinna bürgermeistrid wastu?“
Christoph tegi, nagu paneks ta nüüd alles kõrgeid külalisi tähele.
„Teie siin, herra bürgermeister?“ hüüdis ta silmi lahti kiskudes. „Tagasi, mehed, eks t’e näe, kes need herrad on? Kuda wõis see raske eksitus sündida? Uskuge, herra bürgermeister, mina ja minu wend oleme ses asjas täieste ilma süüta. Ma kahetsen wäga —“
„Hää küll, hää küll, aga nüüd täitke kohe selle herra tahtmist.“
„See herra —“
„On rüütel Kaspar von Mönnikhusen.“
„Kaspar von Mönnikhusen!“ kordas Cristoph tehtud imestusega. „Palun andeks, et Teid kohe ära ei tundnud. Mis on kuulsa rüütli soowimine?“
„Andke mu tütar kätte!“ põrutas Mönnikhusen.
„Teie tütar? Minu wend päästis hiljuti ühe noore naesterahwa Wenelaste käest. Naesterahwas oli raskeste haawatud — nädala päewad waakus ta elu ja surma wahel. Alles mõne päewa eest hakkas ta õrna hoolitsemise mõjul toibuma, aga ta ei ole weel täieste terwe. Kardame, et tema waim haiguse läbi segatud on, sest ta karjub ühtepuhku „isa, isa!“ ja kipub põgenema. Et sarnatsel olekul rahu hädaste
