150
waja on, siis käskis Ivo linna minnes wõõraid telgist eemal hoida. Meie oleme sõjamehed ja peame ülema käsku täitma. Kui haiget näha tahate, siis palun oodata, kuni Ivo ise linnast tagasi tuleb.“
„See on wäga imelik, et Ivo kuld meie käsust üle peab käima,“ ütles Sandstede kibedalt. „Aga olgu pääle, meie ei taha riidu tõsta. Küla’p Ivo meile selle eest wastab. Kuid õhtuni ei wõi meie siia ootama jääda. Kui meie telgi sisse ei pääse, siis laske preili wälja tulla; ta wõib ometigi juba jalal seista?“
„Kahju, ka see on keelatud,“ kostis Cristoph wiisakalt kummardades.
„Agnes!“ hüüdis Mönnikhusen waljuste. Telgist wastas hele karjatus ja siis kuuldi otsekui rabelemise müdinat, mis Mönnikhuseni soontes were tarduma pani. Enne kui ta uueste ärkawas wihas kätt sai liigutada, lendas telgi eesriie kõrwale, Agnes jooksis lõhki käristatud riietega Christophist mööda ja langes rõõmsa karjatusega isa rinnale.
Wana rüütel oli kõige sügawamas liigutuses. Tükil ajal ei saanud ta muud sõna suust wälja, kui kogeles: „Armas laps, armas laps!“ — sasis mõlema käega tütre pääst kinni, suuteles ta nägu ja juukseid, hoidis teda kätega enesest eemale, waatles ja suuteles jälle. Kui tema himu täis oli, arwas junker Hans oma järje tulnud olewat.
„Ma ütlesin ikka, et sinu weel lõukoera suust wälja kisun!“ hüüdis ta waimustuses ja sirutas käed
