11.
Kaspar von Mönnikhusen oli põhjatu rikas. Waewalt oli keegi Eesti maa mõisnikkude seast sõja läbi nii rasket kahju saanud, kui tema, aga siisgi ei tundnud ta weel puudust. Tal oliwad Toompääl ikka weel uhked majad ja majades hulk warandust, millega ta würstlikult elada, laiale pillatud mõisamehi koguda ja neid uueste sõjale walmistada suutis. Tal oli kindel nõuu, Kuimetsa Wenelaste käest tagasi wõita. Enne aga pidiwad Agnese ja Risbiteri pulmad Tallinnas ära peetud saama ja noorpaar sõja kärast eemale, Kuura maale asuma, kus Risbiteril mõis oli. Küll tõrkus Agnes wastu, küll tõendas ta sada korda, et tema nüüdsel kardetawal ajal isast koguni lahkuda ei raatsi, küll püüdis ta Risbiteri põlgtuse ja kibeda pilkamisega enesest eemale peletada, aga see kõik ei aidanud midagi. Mönnikhusen oli ette wõetud nõuus kaljukindel. Pulmad saiwad Septembri kuu keskmiste päewade pääle määratud. Agnes nuttis Gabrieli pääle mõteldes ööd läbi. Ta süda ütles: Kui Gabriel weel elab, siis peab
