158
ta mind üles otsima, oodaku teda siin mis tahes. Ta teab, et ma Tallinnas olen. Miks ta ei tule? On ta haige? On ta surnud? See oli igakord Agnese mõtete wiimne piir, ja igakord asus kramp ta südamesse, kui ta mõtetega nii kaugele oli jõudnud. Mis tarbeks siis weel elada? Agnes mõtles sagedaste surma pääle, aga ta ei tahtnud kätt enese külge panna. Ilma Gabrielita pidi ju surm muidugi pea tulema. Kuda wõis Gabrieli pruut Risbiteriga elada, õnnelik olla, wanaks saada? See oli Agnese meelest jälk mõte, see oli närtsimine ja surm.
Gabriel aga ei tulnud ega tulnud.
Ivo Schenkenberg wiibis ikka weel Tallinna all laagris. Oma endisest tulisest agarusest näis ta palju kaotanud olewat. Pooled päewad istus ta nukras mõttes üksipäine telgis ega lasknud kedagi enese juurde. Oma meeste wastu oli ta waljem, kui enne. Mitmed jooksiwad pakku, aga teisi tuli seda rohkemalt juurde; sest näljastest, kes sõjas leiba otsisiwad, ei olnud paraku puudust. Nõnda kaswas Ivo salk päew päewalt suuremaks, kaswas õigeks sõjawäeks, nii et Rootslased Tallinna lossis juba kartusega küsima hakkasiwad, kas see neile ja linnale hädaohtu ei ähwarda tuua. Bürgermeistrid püüdsiwad neid waigistada, üteldes, et Ivo suurt lööki Wenelaste wastu ette walmistada.
Ühel õhtul — see oli Septembri kuus — istus Ivo üksipäine telgis, kui wahimees sisse astus ja teatas, et üks suurtsugu naesterahwas temaga rää-
