160
„Ja ometigi kardate Teie mind, armuline preili, sest Teie olete oma kaitseks bürgermeistri kaasa wõtnud.“
„Bürgermeister Sandstede on minu isalik sõber. Isale ei tohtinud ma sest külaskäigust sõna lausuda ega ka mitte üksipäine kaugele wälja sõita. Mikspärast peaksin ma Teid kartma? Ma tean, et Teie auus mees olete.“
„Ometigi ei usu Teie mind.“
„Kuda nii?“
„Teie ei tulnud mitte mulle tänu tunnistama, waid mind usutama.“
Agnes waatas tummalt enese ette maha.
„Teie olete minu mehigi usutanud ja neile raha pakkunud,“ kõneles Ivo armuta edasi. „Teie tunnete minu mehi wähe; need mõistawad sõna kuulda.“
„Siis olete neid ometigi keelanud tõtt rääkida?“ küsis Agnes järsku; ta tuhnid silmad põlesiwad ja püüdsiwad Ivo ainsast silmast läbi ta hinge sisse tungida.
„Wõib olla,“ kostis Ivo mõrudalt.
Agnes langes häkiste tema ette põlwili maha, tõstis risti pandud käed kõwa mehe poole üles ja siis woolas äge, ärritatud hinge põhjast tulew palwe ta huultelt: „Rääkige ise mulle tõtt, Ivo Schenkenberg! Miks Teie mind piinate? Mis kurja olen ma Teile teinud? Ütelge mulle, kus Gabriel on, siis tahan ma Teid igaweste tänada ja õnnistada. Teie näete, kuda mu hing wäriseb ja ahastab. On Teil kiwist süda, et teise inimese piin Teid sugugi ei lii-
