159
kida soowiwat. Ivole tuli kohe meelde, et Agnes von Mönnikhusen teda mitmel korral asjata enese juurde oli kutsuda lasknud.
„Kes see on?“ küsis Ivo järsku üles karates.
„Ta ei ütle oma nime, aga bürgermeister Sandstede ja paar sulast on tema kaasas.“
„Kässi naesterahwast üksipäine sisse astuda.“
Wahimees läks ja Ivo jäi kange südame põksumisega ootama. Telgi eesriie kahises ja naesterahwas, kelle nägu tiheda looriga kaetud oli, astus sisse.
„Preili von Mönnikhusen!“ hüüdis Ivo lämbunud häälega.
Agnes tõstis loori üles. Ta näost paistis tõsine hingewalu, ta silmad oliwad nutust tuhnid, punaste äärtega. Oli see nüüd kahjurõõm wõi kaastundmus, aga Ivo tundis omas tardunud südames midagi pahkewat ja sulawat. Ta pakkus wõõrale istet ja ütles pehmelt, peaaegu kartlikult: „Kust see auu tuleb, et preili von Mönnikhusen —“
„Teie ei tahtnud minu juurde tulla,“ ütles Agnes wäsinud häälega, „selle pärast pidin mina Teie juurde tulema; mul on ju Teile nii palju tänu tunnistada.“
„Teie ei ole mulle mingit tänu wõlga, preili von Mönnikhusen,“ kostis Ivo natuke kibedalt.
„Ei, ei, ma olen Teile suurt tänu wõlgu. Teie olete mind ju otse surmast päästnud.“
