Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/173

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

173

kerjaja kohus, trepi astmetest üles ja koputas kõrgeste wõlwitud majaukse pihta. Natukese aja pärast hüüdis ümmardaja hääl ukse tagant: „Kes sääl on?“

„Waene sant, palun Jumala pärast tükikese leiba!“ oli wastus.

Agnes kuulis, kuda uks lahti keerati.

„Oh sina laiskworst!“ hurjutas tüdruk. „Suur, terwe, tugew mees — kas sul häbi ei ole kerjata?“

„Ära kurjusta, kena neiu,“ meelitas Gabriel, „kurjus ei sünni inglitele. Ialgi ärgu kräsutagu paha mõte seda lumiwalget, siledat otsaesist, tumestagu südame külmus sooja helduse läiget neis tuisilmades! Ma usun kindlaste, sa oled niisama hää, kui sa ilus oled.“

„Wõrukael!“ mõtles Agnes naeratades. „Tahab ta mind armukadedaks teha?“

„Seda sa lobised kõik silmakirjaks,“ ütles tüdruk mõnitades, aga juba palju pehmemalt. „Noh, oota siin, ma toon sulle midagi.“

„Ära weel lahku, hää laps,“ palus Gabriel. „Mul on weel üks hoopis iseäralik palwe. Waata, nii terweks ja tugewaks, kui sa mind mu wälimise näo järele arwad, nii wäeti ja puruhaige olen ma tõe poolest. Mul on raske südame haigus ja see’p see sunnibgi mind kerjama. Tark wanaeit kuulutas mulle, et ainult siis terweks wõin saada, kui üks