174
puhas neitsi, kellel nii palju julgust on, et ta meelewastasele peigmehele weel altari ees ei ütleb, minule oma õrna kätt suuteleda annab. Ma olen sarnast neitsit kaua otsinud, aga tänini oli mu waew asjata; kõik ütlewad altari ees hää meelega jah. Täna kuulsin kogemata, et siin majas see ingel elab, kes mind terweks wõib teha. Wahest oled sina ise, kena laps, minu ärapäästja?“
„Ei ole,“ kostis tüdruk naerdes.
„Kahju! Aga kes see siis on?“
„Ära looda, et siin päästmist leiad. See ingel, kellest sina räägid, on meie kõrgeste sündinud preili ise.“
„On tema nii tige wõi uhke?“
„Sina ise oled tige ja uhke,“ pahandas ümmardaja. „Meie armuline preili on päris taewa ingel.“
„Noh, miks ta siis waest inimest ei peaks aitama?“
„Kes julgeb sinu tühja pärast preilid tüütama minna?“
„Lase ma lähen ise tema palwele.“
„Ma ei tohi kedagi wõõrast inimest sisse lasta.“
„Siis kutsu preili wälja!“
„Taga parem! Wõta oma tükk leiba ja mine rahuga!“
„Kuule mind, kena laps!“ ütles Gabriel tungiwalt. „Ma ei ole praegu muud kui wilets kerjaja, aga ma olen enne paremaid päiwi näinud.“
