175
„Seda on su näost näha,“ tõendas tüdruk.
„Mul on endisest ajast weel üks kallis asi järele jäänud. Kas näed seda sõrmust?“
„Uih, mis ilus!“ hüüdis tüdruk imestades.
„See on puhas kuld ja kallis kiwi on tal sees. Sõrmus on mulle kalliks mälestuseks, aga terwis on minu meelest weel kallim. Ma kingin sulle sõrmukse, kui sa preili siia kutsud, nii et keegi teine ei kuule.“
Agnes ootas põnewusega. Oleks tüdruk weel kauemine tõrkunud, siis oleks armuline preili wist ilma kutsumata alla jooksnud — kerjajat südame haigusest päästma. Aga ei, tüdruk ei suutnud kiusatuse wastu panna. Lühikese mõtlemise järele, mille ajal ta wististe sõrmust silmitses, ütles ta moka otsast: „On see siis tõeste kullast?“
„Puhtast kullast, ja kallil kiwil on weel see iseäralik omadus, et kui kaua üksisilmi tema pääle waatad, siis näed oma tulewase peiu nägu.“
Tüdruk naeris. „Noh, olgu pääle, ma wõtan sõrmukse wastu. Oota siin, ma katsun õnne, ehk saan preilid alla meelitada.“
Tüdruk pani ettewaatlikult koja ukse kinni, lükkas riiwi ette, et kerjaja ilma lubata sisse ei pääseks, ja tõttas siis preili juurde: „Õues on kerjaja ja palub armu.“
„Mis minul sellega asja?“ kostis preili külmalt.
