177
„Nutad sa siis üsna puhta haleduse pärast?“ kahtles preili.
„Jah, ja temal on enesel niisugused suured, sügawad, süsimustad silmad, et — et —“
„Ohoo!“ naeris Agnes, „on tal nii ilusad silmad, siis lähme waatama!“
Agnes wõttis laua päält paberi lehe, mässis kuldraha selle sisse ja läks ümmardaja seltsis alla. Kerjaja kummardas preili ees maani ja hakkas liigutatud häälega oma palwet ette kandma.
„Ma tean kõik,“ ütles Agnes wahele ja pistis paberi sisse mässitud kullatüki kerjaja pihku. Ilma pikema palweta sasis kerjaja lahkest käest kinni ja surus huuled ta siidipehme naha pääle. See oli pikk, kuum, ahne suuandmine ja — uhke preili laskis seda ümmardaja suureks imestuseks ilma tõrkumata sündida. Ta pidi wiimaks käe wägise tagasi tõmbama, sest kerjaja näis lahtilaskmise unustanud olewat.
„Oled sa nüüd terwe?“ küsis Agnes kentsakalt kõikuwa häälega.
Kerjaja ajas oma wägewa keha sirgeks; tema ära lõppenud näo pääl õitses nüüd tõeste terwise karw.
„Mul on tundmus, kui oleksin ma otse terwise hallikast joonud,“ ütles ta waimustusega. „Tark wanaeit rääkis tõtt: imelik wägi elab armulise preili käe sees.“
