178
„Mul on suur kahtlus selle imewäe kohta,“ ütles Agnes naeratades. „Ma arwan, et selle paberi sees palju mõjuwam imewägi elab.“
„Ma ei leia sõna, armulist preilid küllalt tänada. Jumal õnnistagu teda ja saatku talle warsi niisuguse peiu, kellele ta altari ees hää meelega „jah“ ütleb!“
„Ära nii palju täna ja õnnista,“ ütles preili kõrgi tõsidusega. „Oma tänu wõid sa kõige paremalt sel wiisil näidata, et sa edespidi enam ei laiskle ega kerja, waid auusa tööga oma pääd toidad. Mine rahuga.“
Kerjaja kummardas weel korra sügawaste ja läks siis oma teed. Uulitsa nurga taga tegi ta paberi lahti ja luges: „Aea uks, wastu uulitsat, õue wärawast pahemat kätt, seisab südaöö ajal lahti. Ööwaht saab pulmaõlut.“
Kerjaja andis paberile ja kullatükile suud ja tõttas siis tiiwustatud sammul Toompää mäest alla.
Agnes ei tõstnud terwel õhtul jalga toast wälja. Kell üheksa ajal tuli Mönnikhusen ise tütart waatama ja leidis teda rahuliselt woodist magamast. Küünla walgusel ärkas Agnes unest, lõi silmad lahti ja küsis: „Oled sina siin, isa?“
„Mina ise,“ kostis Mönnikhusen. „Noh, mis terwis teeb?“
