179
„Terwisel ’pole wiga, aga ma olen ikka weel wäsinud ja uimane.“
„Kas tõused homme jalale?“
„Ma loodan seda.“
„Ja siis teeme pulmad?“
Agnes raputas nukralt pääd: „Anna mulle andeks, armas isa! Ma tean, et raskeste sinu wastu eksin. Jumal näeb, et mul junker Risbiteri wastu midagi wiha ei ole, aga tema abikaasaks ei wõi ma mitte saada.“
„Mõtle, ma olen oma sõna andnud’“
„Ma mõtlen selle pääle ja kibe walu närib mu südant, et sina minu pärast oma sõna pead murdma, aga — ma ei wõi teisiti.“
Kuna Agnes neid sõnu ütles, paistis tõsine hingewalu ta näost, kuid kahtlane on, kas enam selle pärast, et ta isa sõnamurdmisele sundis, wõi selle pärast, et tema ise, kes tänini walet ja walskust südame põhjast oli wihanud, nüüd ometigi sunnitud oli armsa isa ees kometit mängima.
„Sa oled haigem, kui ise arwad,“ pomises Mönnikhusen pool pahaselt, pool kaastundlikult. „Terwe pääga räägiksid sa targemat juttu. Ma ei tohi sind ööseks üksi jätta, waid saadan naesterahwad sinu juurde walwama.“
„Ära saada kedagi!“ palus Agnes kohkudes. Mul on ümmardajatest küll. Mul ei ole muud waja, kui täielist rahu ja puhkamist. Kui mind
