183
„Tasa, tasa, Agnes!“ maanitses Gabriel pöidlaga elumaja poole tähendades. „Sa awaldad ju oma imestust peaaegu niisama waljuste, kui mina ise sel korral. Minu rõõmutuhina järeldus oli see, et mul weri suust ja ninast wälja purtsas ja ma peaaegu jälle meele ja mõistuse oleksin kaodanud. Kui see hädaoht õnnega möödas ja mina jälle pisut toibunud olin, jutustas isa, kuda ta mind oli leidnud. Tema oli kaua aega suures wiletsuses Rootsi maal elanud. Mõne aja eest oliwad Rootslased temalt nõudma hakanud, et ta neile sõjas oma isamaa wastu abiks oleks; isa ei tahtnud ja pidi selle pärast põgenema. Pika eksimise järele oli ta minewal kewadel sinna paika tulnud, kuhu kallimad mälestused teda tõmbasiwad. Oru talu oli ammugi maatasa tehtud, äi ja naene surnud, poeg sootumaks kadunud, maakoht kõrbeks muudetud. Isa oli elust tüdinud; ta wõttis nõuuks, siin surma oodata. Ta ehitas enesele jõe äärde urtsiku ja elas kalapüügist. Ivo Schenkenbergi salga eest põgenes ta metsa. Sel ööl, kui mind jõkke wisati, oli ta kaugelt waatama läinud, kas laager ikka wana koha pääl seisab. Jõe kallast mööda luusides oli ta ühe inimese leidnud, kes hingetult oma were sees lamas. Tähele pannes, et keha weel soe, oli ta haawatud inimese halastuse pärast oma selga ladunud ja urtsikusse kandnud. Ta ei teadnud weel, keda ta surmast oli päästnud, aga kui ta urtsikus mind elusse äratada püüdes mu riided lahti wõttis, puutusiwad talle põueoda ja sõrmus kätte. Ta hakkas minu nägu ligemalt uurima
