184
ja märkas, et kogemata oma poja elupäästjaks oli saanud. Tema õrna hoole all sain ma mitmenädalise põdemise järele ägedast haigusest wõitu. Sa wõid arwata, kui palju meil selle ajaga teine teisele jutustada oli! Kuuldes, et tsaar Iwan temale armu anda lubanud, hakkas isa liigutuse pärast suure häälega nutma. Ta oli juba wiimse lootuse kaodanud, et isamaad ja Moskwa linna ialgi näha saab; nüüd ähwardas rõõm wana bojari pääst nõdraks teha.“
„Ja nüüd — nüüd lähete mõlemad Wene maale?“ küsis Agnes wähe kuuldawalt.
„Nüüd läheme otsekohe Wene maale. Ma ei taha puhata, enne kui minu isa endise täie auu sisse on tõstetud. Mul on kindel lootus, et tsaar sõna peab.“
„Kahju!“ õhkas Agnes.
„Kuda nii, kahju?“ imestas Gabriel.
„Moskwas on palju nägusaid würstitütrid…“
„Seda parem,“ naeris Gabriel tasakeste, aga südamest, „seda kergemalt saab mul raske aeg mööda minema, mil sinust kaugel pean olema.“
„Gabriel!“
Agnese silmad läikisiwad pimeduses, aga Gabriel ei saanud õieti aru, kas haawatud uhkusest wõi tulewaist pisaratest.
„Noh, noh, ’pole wiga!“ waigistas ta, neiu
