208
gide asemel ainult Wene löökide jälgi koju oliwad toonud.
Kui Gabriel rahwa wahelt läbi sõitis, hüüdis keegi: „Küll aga sellele on tuliuus pää otsa tehtud!“
„Nägu on tal täis paisatud, nagu oleks sääl päewa loojaminekust saadik lutikaid tapetud!“ pilkas teine.
„Hoop on wist ta waese mälu pahurpidi ajanud, sest ta kihutab kui pöörane,“ arwas kolmas.
Imestades pühkis Gabriel käega näo üle ja tundis selle libeda olewat; käsi oli puutumise läbi weriseks saanud. Nüüd alles märkas Gabriel, et surmatud Rootslase werine kübar selles süüdlane oli, et teda haawatuks arwati, ja rõõmustas, et see asi teda weel enam tundmataks tegi. Kui ta elawast Wiru uulitsast kiireste ratsutades läbi oli pääsenud, wiiwitas ta hobuse sammu, käänas kõrwalise, pimeda uulitsa sisse ja pidas aru, mis nüüd teha.
Hää meelega oleks ta otsekohe Toompää mäest üles sõitnud ja Mönnikhuseni maja sisse tunginud, aga kuda Toompää wärawast ja Rootsi wahtidest läbi pääseda, ilma et need pettust oleksiwad märganud? Gabriel teadis, et mõisameeste päälik teist korda Tallinna oli pidanud põgenema, aga kuhu oli Agnes jäänud? Gabrieli süda kipitas seda teada saada, ja see himu oligi teda pöörase julgustükile — üksipäine waenulise linna sisse tungima kihutanud.
Mõteldes jõudis Gabriel tuttawa kõrtsi ette, mis Harju wärawa lähedal seisis. Kõrtsitoast pais-
