209
tis walgus ja oli tumedat häälte kõminat kuulda. Aknast sisse piiludes nägi Gabriel poole tosinat mehi, päält näha alamast seisusest linna kodanikud, kes sääl raswaküünla walgusel õllekannude juures istusiwad ja elawalt juttu westsiwad. Gabriel ronis hobuse seljast maha ja koputas kõrtsi ukse pihta.
Uks läks lahti ja kõrtsmik ilmus läwe pääl.
„Kes sääl on?“ küsis ta uniselt.
„Rootslane,“ kostis Gabriel. „Kas siin lonksu õlut ja hobusele ulualust saab?“
Kõrtsmik ei suutnud wõõra nägu selgeste näha, aga sõna „Rootslane“ mõjus erutawalt tema pääle; ta tundis Rootslasi kui suuri purjetajaid ja häid maksjaid.
„Oot’, oot’, ma teen õuewärawa lahti, kuid seda ütlen ette, et ma hobuse eest ei wasta, sest linn on maalt kokku jooksnud kerjajaid täis, kes hullemad kui hagijad on.“
Kui hobune ulu alla oli pandud, astus Gabriel kõrtsituppa. Tema ilmumine pani koosolejaid kohkuma, mõned karjatasiwad koguni hirmu pärast.
„Tohoo, mees!“ hüüdis kõrtsmik, wõõra nägu tule walgel nähes, „kust sa niisuguse pääga tuled?“
„Mis mu pääl wiga on?“ küsis Gabriel naljatades.
„Sa oled ju koledal kombel malka saanud, su kübar on lõhki, nägu otsekui were sisse kastetud.“
„’Pole wiga, küla’p saate niisugusid päid weel
