21
riel wõttis pool tahtmata ühe kannu ja jõi. Nüüd ei pääsenud ta enam sõjameeste seltsist. Teda sunniti istuma ja näitama, „mis mees ta on.“
„Tänasest päewast saadik oleme sõbrad, olgu sa nii talupoeg, kui tahes,“ seletas üks seltsimees, Gabrieli kätt, mis õnneks mitte kõige õrnemate seast ei olnud, nagu pihide wahel pigistades. „Sa pead teadma, et meie hulgast keegi punase pääga junkrit ei salli. See on rumal jõmpsikas, kes enesest palju arwab. Nagu ei oleks temasugusid enne nähtud! Kas näed seda kaltsus lakekaussi sääl?“ — Rääkija näitas näpuga ühe seltsimehe pääle, kes kõhuli maas lamas ja segaste silmadega Gabrieli otsa wahtis. — „See on krahwide järeltulija ja kannab ise krahwi nime. Sarnatseid on meil palju.“
„Anna juua, siis ma kingin sulle oma nime,“ lällitas joodik.
Mürisew naer kajas ümberringi wastuseks.
„Hans Risbiter ei ole selle lapaka wääriline,“ kõneles Gabrieli uus sõber edasi. „Oma ülbuse, ihnuse ja häbemata nuuskimise eest oleks ta meie käest ammugi kibedat õpetust saanud, sest meie ei naljata niisuguste ülematega palju, kuid sest on kahju, et wana Mönnikhusen teda kaitseb ja temast koguni oma wäimehe tahab teha. See lugu paneb iga auusa inimese wanduma. Kahju, et sina junkrit kõwemalt ei pigistanud, kui ta su käte wahel oli! Oleksid sa tema kõwera kaela weel enne pulmi ümber keeranud — waat’ see oleks esimene nali olnud!“
„Mönnikhusen ei pidanud enne Risbiterist suurt
