22
lugu“, seletas teine seltsimees, „aga sest saadik, kui Risbiter Põltsamaal wana Fahrensbachi wangi wõttis ja Mönnikhuseni kätte tõi, on wanamees otsekui ümber muudetud. Nüüd on Risbiter mõisas esimene pailaps ja teeb tunahomme ilusa Agnesega pulmad.“
„Kas tunahomme on juba pulmad?“ küsis Gabriel kohmetades.
„Sest ’poleks wiga, sest nagu wanameest tuntakse, saawad pulmad wähemast toredad olema, kus siis meiegi hääst lonksust ilma ei jää, kuid see on pagana lugu, et pulmas õiget peigmeest ei ole. Mis peigmees see on? Süda läigib, kui tema pääle waatad. Oleksin mina preili von Mönnikhusen, ma ütleksin sarnatse peigmehele weel altari ees ei. Mis on tuikesel niisuguse punaseharjalise, tedretähelise, kõwerjalgse wareksepojaga tegemist?“
„Mis näost rääkida!“ ütles käega lüües kolmas seltsimees, kes ise looduse poolt wähe kenaduse kaasawara oli saanud. „Nagu on Jumalast loodud nägu, aga see’p see on, et mees ise kuhugile ei kõlba. Loll nagu wasikas, alamate wastu upsakas ja tige, ülemate ees roomab kõhuli, kitsipung, jänespüks, waletamise ja hooplemise pääle esimene meister. Ühe sõnaga — lurjus. Sinu terwiseks, talupoeg! Tubli poiss, et Hansule pükste pääle andsid!“
Gabriel jõi ja kuulas hoolsa tähelepanemisega, mis teda ennast salamahti imestama pani, sõjameeste põhjamist junker Risbiteri kohta. Ta ei wihanud seda inimest, ta arwas teda ainult halbiks poisikeseks, aga siisgi täitis tähelepanek, et üksgi kiidusõna Ris-
