210
küllalt näha,“ kostis Gabriel istet wõttes. „Wenelastel on kõwad rusikad.“
„Tohoo, kas Wenelased juba linnas?“
„Ei ole, aga meie käisime neid laagris waatamas. Mina pääsin weel kerge waewaga, märkan waewalt, et mul hauk pää sees on, aga teiste käsi käis palju halwemalt. Anna kähku õlut, mul on kange janu ja wäsimus käes.“
Kõrtsmik seadis wahutawa õllekannu wõõra ette laua pääle ja küsis: „Kas tahad ka silmi pesta?“
Gabriel jõi kannu ühe joonega tühjaks ja kostis siis: „Ei, kui ma selle pääga kommandandi ette astun, siis teeb ta mu wähemast wahtmeistriks.“
Nüüd nihkusiwad ka kodanikud uudishimuliselt ligemale ja tormasiwad küsimistega Gabrieli pääle.
„Olid wist nendega ühes, keda wälja saadeti wangisid tooma?“
„Olin küll,“ wastas Gabriel.
„Noh, kas wangisid saite?“
„Meie täname õnne, et meid endid wangi ei wõetud.“
„Kuda see juhtus? Jutusta ometigi!“
„Mis sääl jutustada?“ ütles Gabriel tusaselt. „Meie olime ettewaatmatad, tegime liig suurt kära, Wenelased ärkasiwad unest ja hakkasiwad wastu. Meie pistsime muidugi kohe punuma, aga nad ajasiwad meid kuni Wiru wärawani taga ja oleksiwad peaaegu meiega tükis linna sisse tunginud.“
