212
igapäewane inimene; alles siis, kui ta minu enese pää kohal mõõka keeritas, nägin ma nii palju, et tal ütlemata inetu nägu ees ja pisukesed silmad kuradlikku kelmust täis oliwad.“
„Kas ta tõeste nii inetu oli?“ küsis üks päältkuulaja kaheldes.
„Mu süda pööritab weel praegu sest mälestusest,“ tõendas Gabriel.
„Siis on ta ennast wist moonutanud, sest Ivo mehed ütlewad, et sel põrgulisel päris ilusa tüdruku nägu ja suured süsimustad silmad olla. Aga ta on teatawalt nõid ja wõib täna üht, homme teist nägu olla, wõib maa sisse pugeda ja sääl wälja tulla, kus teda kõige wähem oodati; ta on ju ka juba surnud olnud ja jälle üles tõusnud.“
„Rumal ebausk!“ ütles teine päältkuulaja mokki põlgawalt kräsutades. „Ivo mehed püüawad oma häbi wähendada ja teewad selle pärast waenlase nõiaks. Õigus on aga, et Ivo ise ega tema mehed enam kuhugile ei kõlba. Ühe wahe tõsteti neid taewasse, aga nüüd tuleb wälja, et nad paremat ei mõista, kui riisuda ja põletada. Minewast sügisest saadik ei ole Ivo käes misgi asi korda läinud. Enne ähwardas ta uhkuse pärast lõhkeda, arwas ennast suureks kindraliks, ei tahtnud noorepõlwe sõprade pääle enam waadatagi; nüüd elab mehike nagu mutt mulla sees ja ei julge ise oma nägu kellegile näidata. Ma ei mõista, mikspärast wangide tabamist just tema kätte usaldati; oli ju ette arwata, et sest midagi wälja ei tule.“
