213
Kodanikkude seast ei tõstnud keegi häält Ivo kaitsmiseks. Kõrtsmik ütles: „Ivo mehed räägiwad, et ta sest saadik hoopis teiseks inimeseks saanud, kui Mönnikhuseni tütar tema küüsist pääsis.“
Gabrieli süda hakkas kangeste tuksuma; ta kuulas põnewusega.
Kõrtsmik kõneles edasi: „Sest saadik on ta möllama hakanud, nagu oleks püsti saadan tema sisse läinud. Oma lihase wennale on ta silmad siniseks tagunud, wanamoori, kes alati ta ümber oli, jalaga wigaseks löönud ja wahimehed pool surnuks peksnud, et need tüdruku ära wiia lasksiwad. Enne armastas ta nalja heita, andis weikseid eksimisi andeks, sallis mõistlikku wasturääkimist, wõttis tarka nõuu kuulda ja oli ise meister kõiksugu sõjakawaluste pääle, aga räägitud päewast saadik ei ole keegi enam naljasõna tema suust kuulnud, oma meeste wastu on ta püsti kuradiks saanud, waenlaste wastu ei oska ta enam midagi korda saata, ehk küll salk suuremaks on kaswanud; Sagorski nime kuuldes peab ta igakord kahwatama ja wärisema. Ühe sõnaga: kange wihastamine on mehe meelt seganud.“
„Mis üle ta siis nii kangeste wihastas?“ küsis Gabriel ilmasüütalt.
„Eks ikka selle üle, et wana Mönnikhusen oma tütri ära wiis, kuna Ivod ennast laagris ei olnud. Kas sa seda lugu weel ei tunne?“
„Ei, ma tulin alles hiljuti Tallinna.“
„Waata, Ivo oli Mönnikhuseni tütri Wenelaste käest ära päästnud ja sääljuures oma südame kaoda-
