238
Ma tahtsin sind wägise Hans Risbiteriga paari panna, aga sina tundsid teda õnneks paremine, kui mina. Oh, see inimene on ütlemata alatu! Kui ma wiimati tema käest raha laenuks nõudsin, kas tead, mis ta mulle siis wastas? „Läkitage Agnes kohe minu juurde, siis saadan raha, muidu mitte!“ Ta tahtis sind minu käest raha eest osta. Kõik maailma nuhtlused tulgu tema pääle! Oleks ta sel ajal minu käe alla juhtunud — aga mikspärast peaksin ma omad wiimsed silmapilgud selle wiletsa mälestusega ära kihwtitama? Sina tundsid teda paremine ja — oled ise paremine walinud. Würst Sagorski, andke oma käsi siia!… On see Teie kindel nõuu, Agnes von Mönnikhuseni omale abikaasaks kosida?“
„Jah,“ kostis Gabriel sügawas liigutuses.
„Siis ühendan ma teie käed ja kihlan teid peigmeheks ja pruudiks. Surija õnnistus saatku teid eluteel!… Usu mind, würst, enne tänast päewa ei oleks ma sulle oma tütri kätt mitte lubanud, sest ma olen Saksa rüütel ja suren sinu rahwa waenlasena! — aga sa oled ise tema pärast wõidelnud ja teda enesele wõidu saagiks omandanud. Sa oled tark ja auus mees, sa ei saa Agnest selle pärast põlgama, et ma temale pääle oma nime mingisugust kaasawara ei wõi anda. Mina olen kerjaja, aga tema on siisgi Kaspar von Mönnikhuseni tütar ja kõlbab oma ainsa nime pärast küll würsti prouaks!…“
Wiimast korda wälkus piirita seisuslik ja sugu-
