Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/239

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

239

kondlik uhkus wana rüütli silmis. Siis wajusiwad nad wäsinult kinni.

Õhtul heitis Mönnikhusen hinge. Würst Sagorski lahkus oma wäesalgaga Tallinna alt ja läks esmalt Kuimetsa, kus rüütli surelikud riismed tema wiimast soowi mööda perekonna matusepaigale puhkama pandi. Siis usaldas würst oma wäesalga mõneks ajaks ustawa asemiku käsu alla ja reisis pruudiga Wene maale oma isa juurde, kes tsaari armust omad mõisad ja seisuse õigused tagasi oli saanud, kuid selle tingimisega, et ta ialgi Moskwasse ei tohtinud tulla. Siin saiwad toredad pulmad ära peetud. Pärast pulmi kutsus tsaar Iwan noore paari enese juurde, leidis neist suurt meelehääd, kinkis noorikule kalli ehte ja andis Gabrielile kõrge ameti oma enese kojas. Liiwi ja Eesti maal ei saanud Gabriel sõjast enam osa wõtta.

Kuda suur Liiwi sõda wiimaks lõppes, seda jutustada on ajaloo asi. Meie nimetame siin ainult nii palju, et Wenelased sel korral Tallinnast wõitu ei saanud, waid seitsmenädalase ümberpiiramise järele sõjamoona puuduse pärast taganema pidiwad.

Gabrieli ja Agnese kaugema elukäigu üle wõime loori laotada, teades, et magusa õnne ja kustumata armastuse soe läik loori läbi kumab. Würst Sagorski nime leiame weel nende kangelaste seast, kes Pihkwa linna kuulsa Poola kuninga Stephan Bathory wastu imeliku wisadusega kaitsesiwad ja sel