27
Pikkamisi pööras Gabriel pää käratsewa junkri poole.
„Näe, see on ju seesama pisuke junker, kes nii ilusti hundiratast lüüa mõistab,“ ütles ta hääs tujus.
Sõjamehed naersiwad. Junker Hans läks näost roheliseks.
„Häbemata lurjus! Silmapilk tõuse püsti ja wõta kübar maha, kui sa rüütliga räägid!“
„Rüütliga ei ole mul praegu rääkimist,“ ütles Gabriel naeratades, „aga kui weike junkrike wanema inimesega räägib, siis wõiks junkrike küll mütsi kergitada.“
Sõjameeste naer tunnistas, et nad Gabrieli wastusega rahul oliwad.
„Sulased!“ karjus Risbiter wiha pärast peaaegu nuttes, „wõtke see koer kinni ja andke talle tallis sada hoopi witsu!“
Sulased ei liikunud paigast, waid näitasiwad junkrile hirwitades hambaid. Meeletumas wihas kiskus Risbiter mõõga wälja ja kippus Gabrieli kallale. Gabriel kargas kähku püsti, tõmbas pika ülikuue seljast ja seisis nüüd sõjamehe riides, läikiw mõõk käes, kohmetanud junkri ees.
„Waatame, kelle nahk hoopide järele enam kiheleb,“ ütles ta ähwardades.
Mõõgad kõlisesiwad kokku. Mõisameestest ei astunud keegi wahele; nad wahtisiwad uudishimuliselt wehklejate pääle ja südame põhjas soowis wist igaüks, et ülbe junker hästi walu saaks. Wõitlus ei kestnud kuigi kaua. Kahe, kolme löögi järele lendas
