28
Risbiteri käest mõõk kõrgesse, keeritas õhu sees mitu korda ringi ja kukkus alles tüki maad eemal mõisa akna alla maha. Tema järele waadates langes Gabrieli pilk akna pääle ja trehwas siin teise pilguga kokku. Agnes seisis akna taga. Ta oli riidu hakatusest kuni otsani päält waadanud. Gabriel oli kahewahel, kas ta õigeste näinud, et õnnelik naeratamine neiu roosiliste huulte ümber lehwis. Agnes jäi küll kohe jälle tõsiseks ja pööras näo kõrwale, aga tema naeratamisest jäi õnnestaw kuma Gabrieli südamesse. Gabriel tundis, kuda kõik kenad woorused korraga tema rinnus aset wõtsiwad; heldus, lahkus, leplik meel ja üleüldine inimese-armastus paisutasiwad tema karedat sõjamehe-südant.
„Minge puhkama, junker!“ noomis ta sõbralikult. „Tänaseks olete wahwust ja osawust küllalt näidanud. Teie mõõk on kõige wiledam tantsija ilma pääl; oleks tal tiiwad seljas, siis wõiks teda linnuks arwata, nii ilusaste lendab ta läbi õhu. Kui teinekord wõitlemise pääle wälja lähete, siis wõtke ikka õppinud linnupüüdja kaasa, muidu läheb mõõk Teie käest lendu ja Teie jääte omast ilma.“
Risbiter, kes minutiks kohmetult seisma oli jäänud, piilus nüüd ka pool tahtmata sinnapoole, kus ta oma sõjariista arwas olewat. Agnes seisis weel akna taga, kuid nüüd oli naeratamise kuma tema uhke näo päält täieste kadunud ja selle asemel weike kortsuke tema kulmude wahele asunud. Lähemal silmapilgul oli aknatagune tühi. Risbiteri põskedel wahetas kahwatus punaga. Ta ei julenud kellegi
