39
kostis ta selge, kindla häälega: „Ma tahaksin, et pulmapäew kaugema aja pääle edasi lükatud saaks.“
Isa wahtis pärani silmil tütri otsa. Ta teadis, et tütril oma jagu kindlat tahtmist wõi „kangekaelsust“ oli, millega ta, kui waja, ka isa üle walitses, ja praegu oli Agnese nägu nii tõsine, tema pilk nii wali, et wahwa rüütli süda rinnus silmapilguks wärisema lõi.
„Mikspärast?“ küsis ta kohmetult.
„Ma ei wõi seda seletada,“ wastas Agnes mõttes ja lõi silmad maha.
Seda nähes tundis wana rüütel oma julgust ja meelekindlust tütri ees kohe jälle kaswawat, aga naljatada ei julenud ta siisgi weel mitte, waid arwas tõsist, isalikku maanitsust waja olewat.
„Agnes, Agnes, mis sul arus on?“ ütles ta noomiwalt. „Sa nõuad täieste wõimata asja ja ei tea isegi, mikspärast sa seda nõuad! Mõtle ometigi, mis see tähendab: pulmad on juba alganud, pidu walmistatud, wõõrad kokku kutsutud — ja nüüd peaksin mina korraga piduliste ette astuma ja kuulutama: Minge kõik koju, teil ei ole siin midagi tegemist, sest pulmad on tulewa aja pääle edasi lükatud! Mis ütleksiwad inimesed selle kohta? Kelle silma julgeksin mina siis weel waadata? Ma oleksin ju igaweseks ajaks kõige Eesti maa rüütliseisuse ees teotatud ja naeruks tehtud. See ei oleks weel kõige suurem õnnetus, sest mina ei pruugi kellegi naeru ega teotust karta. Aga mõtle, mis sinust enesest siis arwama hakatakse!“
